Mälestused/JutustusedВоспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories
Mälestused/JutustusedÜhe Tartu perekonna üheksa õde
Perekonnapea Yezel (Josel) Katsin kolis Tartusse 1875. aastal Leedust (Žagare). Leedu oli tol ajal Vene impeeriumi juutide „asumispiirkonnas“, s.t. kohas, kus juutidel lubati elada. Žagare oli päris juudi linn - 1897. aastal oli seal 9129 elanikust 5443 juuti (60%).
Ema - Ita-Beila (Berta) Šapiner oli samuti pärit Leedust (Pasvalyst). Tema vanem vend Šolem emigreerus Ameerikasse. Nooremad õed Nechama ja Lea, kes ei olnud veel abielus, sõitsid tema juurde 1913. aastal, juba Tartust.
Isa suri Tartus 1932. aastal, ema hukati Tartu tankikraavis 1941. aastal. Ta oli siis 71 aastat vana.
Nesse Katsin (Tartu, 1898 - Pärnu, 1941)
Nesse (heebrea keeles tähendab 'ime') lõpetas Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumi ja astus õppima keemiat Tartu Ülikoolis (1918). Hiljem läks üle
filosoofia teaduskonda ja lõpetas inglise filoloogina (1925). Ta oli vanim, targem ja kõige austatum õdedest. Nooremad õed jumaldasid teda. Pärast
ülikooli lõpetamist ta töötas Pärnu Koidula tütarlaste gümnaasiumis, oli inglise keele õpetaja. Laine Loo (n. Mathiesen) õppis 1938. aastal Koidula
gümnaasiumis ja
Nesse oli tema klassijuhataja. Laine, kes on praegu 94 aastat vana, meenutab:
"Mäletan hästi preili Katsinit. Ta oli väga kena õpetaja. Ta õpetas
inglise keelt ja, kahjuks, just see polnud kaugeltki mu lemmik aine...
Ta õpetas ka "häid kombeid" - kuidas kohelda inimestega mitmesugustes miljöödes, isegi kuidas lauda katta viisakalt. Seejuures oli ka öpetus hästi kõneleda.
Üheks kõneteemaks klassis anti: 1937. a. inglise kuninga troonist loobumine kui ta tahtis abielluda lahutatud naisega ja kuningast sai hoopiski Windsory hertsog. Küsimus ja tegevus, mis meile anti ülesandeks oli, kuidas niisugusel teemal viisakalt ja arukalt rääkida.
Hiljem, kui ma avastasin, et üks meie klassiõdedest Dagi [Dagmar Bell (n. Varang)] oli see, kes andis õpetaja välja sakslastele, oli mul väga paha meel.
Kuidas õpilane võis seda teha oma õpetajale?"
Nii tabaski Nesse't õudne surm natside käe alt. Ta oli 43 aastat vana ja üksik.
Pärnu juutide hukkamisest loe siin.
Rosa Millner (Katsin) (Tartu, 1900 - Taškent?)
Roosast palju teada ei ole. Ta abiellus pealisnahatöökoja omaniku Šmerl Millneriga Tartust ja neil sündis kaks last - tütar Roche-Gita (1924-2004) ja poeg Jakob (1929-1944). Sõja ajal nad evakueerusid Taškenti. Poeg Jakob suri 15 aastasena Taškendis. Tütar Roche-Gita naasis tagasi Eestisse ja abiellus Matis Haitiniga. Rosa ja abikaasa edaspidisest saatusest ei ole midagi teada.
Feige Katsin (Tartu, 1902 - ?)
Suri väikse lapsena.
Lilja (Lilian, Lipša) Sikk (Katsin) (Tartu, 1904 - Tartu, 194X)
1940. aastal Lilja abiellus Andres Sikk'iga. Andrese vanem tütar Helja Karo (Sikk) meenutab:
"Isa esimese naise Lilja kurb saatus on meie peres jutuks olnud nii kaua kui mäletan. Tema kadunuks kuulutamine on otseselt seotud minu sünniga. Isa leinas teda väga ja lükkas seda [kuulutamist] aina edasi. Tollal oli kombeks, et lapsed sünnivad abielust ja kaks kuud enne minu sündi vormistati teadmata kadumise dokument ja mu vanemad registreerisid oma abielu.
Lilja oli pärit perest, kus oli 8 tütart. Ta oli üks vanematest. Tema isa oli armastanud öelda, et kord tuleb päev, mil keegi noormees küsib, kas tal on veel mõni vallaline tütar, aga tema vastab, et kõik on mehel. Tundub, et see oli musikaalne ja rõõmus pere. Lilja töötas müüjana, Andres oli samas kaupluses proovireisija. Lilja oli temast vist 6 aastat vanem. Nad abiellusid 1940. aastal. Meie majas on siiani alles Lilja monogrammiga laudlina ja nende pulmaserviisi liuad".
"Lilja õde Betsy rääkis, et nende isa oli juudi kogukonnalt hukkamõistva kirja saanud, et tütar eesti soost mehega käib. Kui hiljem ka Betsy eestlasega abiellus, oli juba natuke lihtsam".
"Lilja ei olnud sünnipärane nimi. Algselt oli vist Lopša. Ta vahetas ka usu luterluse vastu. 1942. aastal, millegipärast arvan, et külmal aastaajal, viidi ta kodunt ära. Kodus oli tookord Andrese halvatud vanaema. Andres oli tööl ja tema ema sõitnud Paldiskisse oma haige onuga kohtuma, keda tal küll elusana kohata ei õnnestunud. Eriti jube, et Lilja ootas last. Kellele ta olemasolu ette jäi, on teadmata. Oli mitmeid versioone, mida aegajalt veel aastaid hiljem arutati. Küllap ikka armas eesti rahvas. Isa oli teda otsimas käinud, aga vastuseks sai teadmatuse ja ähvardused. Tankitõrjekraavi ohvrite hulgas teda ei olnud".
"Lilja nime tahtis isaema panna mulle ja järgmisele õele Sirjele. Isale tundus see raske, aga kolmanda tütre puhul ta enam vastu ei olnud.
Emal olid Liljast sellised mälestused. Tema 12 aastat vanema õe pulmas ühes Tallinna kirikus oli järsku keegi rõdult soololaulu alustanud. See oli Lilja.
Siis ta veel tõenäoliselt isaga abielus polnud, aga koos nad sinna pulma kutsutud olid. Ja nagu isaga juhtuma kippus, olid hilinenud. Seega tuligi laul
ootamatult ja jättis emale kustumatu mulje. Nii ema vanem õde kui mu isa tegelesid esperantoga. Kas ka Lilja esperantistide hulka kuulus, ei tea. Aga laulis
ta palju. Tema ajast on meil kodus mitmeid soololaulude noote ja isegi ooper „Lakme“. Enam pole kelleltki küsida, mis kirikus see laulmine toimus või kus
Lilja veel esines".
Veel teame Liljast, et ta mängis Tartu juudi taidlusteatris ja oli koos noorema õe Esteriga üks juhtivaid näitlejaid. Pildil on Lilja Hava rollis Šolom Aleihhemi "Piimamees Tuvja".
Hana Gena Katsin (Tartu, 1906 - Tartu, 1907)
Suri 14 kuu'sena kopsupõletikku.
Betsy (Brocha) Roolaan (Peenemaa, s. Katsin) (1908 - 1997)
Kirjutab Broche lapse-lapse-laps Bärbel Baum:
"...Mu jutustus on inimesest, kes elas pika ja ilusa elu. Just seda seepärast, et ta suutis anda nii palju armastust kõigile oma lähedastele.
1908.a. sündis Tartu linnas juudiperekonnas tütar, kes sai nimeks Broche Katžin. Selles peres oli 9-sa last s.t. tütart. Kaks nendest surid väikestena,
seitse kasvasid üles ja paljud neist hukkusid kohutavas sõjas. Broche isa oli rändkaupmees ja ema kodune. Lapsed said palju armastust. Vanaema Broche
sai hellitusnimeks Betsy, mis saatis teda surmani.
Kõige suuremaks unistuseks väikese tüdruku hinges oli õppida klaverit mängima. See unistus täitus ja sai tema eluosaks lõpuni. Teda ei huvitanud
pallimängud, ta ei võtnud ka nukke kätte. Teda tuli jõu ja kavalusega klaveri tagant ära meelitada.
1924.a. laastas Tartu linna taas suur tulekahi ja murest murtud isa ei osanud maal suvitanud lastele midagi öelda, et nende kodu ei ole enam....
Klaveri kaotusest oli raske toibuda, ning see lõi hinge ka esimese haava. Nüüdsest tuli leida võimalus klaveri harjutamiseks tuttavate juures. Kuna perel oli palju häid sõpru ja nii saadi lõpuks jälle jalad alla. Lõpetanud Tartu Kõrgema Muusikakooli oli tee lahti! Noorus ja muusika olid need, mis andsid elule mõtte. Samal ajal oli Peterburi Konservatooriumi lõpetanud noor viiuldaja - Robert Peenemaa. Noor mees, kelle isa oli muusikaõpetaja Peterburis ja kes kosis noorena aadlineiu. Pere kolis Eestisse ja noor viiuldaja sai saatuse tahtel omale klaverisaatjaks just minu vanavanaema. Armastus sündis läbi muusika ja siit sai alguse minugi juured.
Teine Maailmasõda! Sellest on vaid valu hinges ja nimed raamatus! Nii palju juute hukati nii gaasikambrites kui muidu. Üle terve maailma veeti neid selleks kokku. Betsy ehk Mammi nagu kutsusime meie oma vanavanaema, kaotas pooled oma õdedest. Kes oli lapseootel, kes koonduslaagrites ja osa emigreerus Venemaale. Meie Mammi aga jäi Eestisse oma mehe vanemate juurde maale kus oli ta väike kurdiks jäänud poeg Väino ja mees Robert.
Tulid aastad, täis hirmu, valu ja tunnet, nagu oleks ta kurjategijana sündinud. Tänu ainult imelistele inimestele seal väikeses Mustmätta külas, Lüganuse vallas, Ida — Virumaal jäi sakslastel üks juut leidmata. Mammi ämm Mathilde, kes valdas vabalt nii saksa-, kui ka vene keelt, oskas oma haritud jutuga alati halvima ära hoida. Kord tuli kaebus - talus on juut! Ja jälle sündis ime. Sakslaste juures vallakirjutajana töötanud Mammi õpilane Betram Neitsoff kõrvaldas kaebuse. Seda inimest kutsus meie Mammi oma elupäästjaks.
[1954. aastast töötas ta] nelikümmend aastat Rakvere Laste - Muusikakoolis klaveriõpetajana ja oli meeskoori kontsertmeister. [Enne seda töötas] Mammi muusika ja klaveriõpetajana Valga Muusikakoolis, kus tema viiuldajast mees oli direktoriks. Robert Peenema tervis murdus 1949. aastal. Vanaema jäi üksi poja Väinoga, kes 4-ja aastasena alustas viiuliõpinguid ja 9-sa aastaselt kaotas kõrvakuulmise. Palju kannatusi oli saatusel veel varuks???
Aeg aga viis teda aastaid hiljem kokku inimesega, kes armastas Mammit. See inimene oli Mart [Roolaan], kes armastas ka muusikat ning palju aastaid oli minu vana- vanaema veel õnnelik. Tema ainsal pojal ja tema abikaasal Vaikel sündis neli tütart: Lilian, Heli, Merike, Lea ja poeg Maarus. Seeläbi oli tal 15 lapse-lapse-last ja 1 lapse-lapse-lapse-laps tema eluajal (nüüdseks 6). Need olid tema kõige suurem rõõm ja rikkus. Neid armastas ta tingimusteta. Kuulates ta klaverimängu, libisesid ta sõrmed klahvidel hingestatult veel paar kuud enne ta surma. Elu lõpu veetis ta oma lapselaste pool elades. Surmapäeva hommikul laskusid tädi Heli õuele, valgele lumele põldpüüd. See oli nii ilus ja hirmutav — ei olnud neid ju nähtud aga ärevuse tõid nad hinge...
Kummaline, et me vahel ei märkagi inimest kui ta meie keskel viibib ja kui siis äkki teda enam ei ole, hakkame temast puudust tundma. Just puudust tundma tema tarkusest, headusest ja armastusest. Oleme õnnelikud ja väga rikkad, et meil on olnud meie Mammi. Igaüks ju meist kannab üht kildu temast ja seega annab meile samasuse temaga. Mälestustes armastame teda igavesti".
Maša (Miriam) Levi (Katsin) (Tartu, 1910 - 194X)
Miriam Katsin oli kübarategija. 1938. aastal ta abiellus Boris Leviga Tallinnast. 5.10.1939 neil sündis poeg Isaak. Nad elasid Tallinnas, Terase t. 5-5. Täpsemalt, ja Borisi edaspidisest saatusest loeme tema juurdlus toimikust (ERA.R-64.4.431).
"Olen rahvuselt juut. Olen sündinud Tallinnas. Minu isa Isak Levi oli rahvuselt juut."
[Ja nii edasi kõikide pereliikmete
puhul, rõhutades kogu aeg, et nad on juudid].
"... 1934. aastast alates töötasin mina juut Šocheri riidevärvimise tööstuses ladu juhatajana kuni selle tööstuse natsionaliseerimiseni juuli kuul. Peale Šocheri äri natsionaliseerimist jäin mina samasse tööstusse samale kohale edasi töötama, milline tööstus hiljem liideti Kartuse tööstusega, kus mina töötasin augusti kuuni 1941. Peale selle oli minul veel teine amet, olin kino Skandia juhataja 1928. a. alates kuni natsionaliseerimiseni.
Augusti kuul 1941. a. mobiliseeriti mind Tallinna Punase Risti punkti sanitaarina. 21 augustil 1941 mobiliseeriti mind Tallinnas punaarmeesse, kust mind 24. augustil 1941. a. saadeti Soome Hanko poolsaarele, kuhu jõudsime 26. augustil 1941.a. Hanko poolsaarel määrati mind 124. töö pataljoni, kus koos eestlastega kaevasime koopaid ja hiljem raiusime metsa. Hankost saadeti mind koos teiste meestega novembri kuu lõpul Russaare, kus 3. detsembril 1941. a. Soomlaste kätte vangi langesime ja meid Malmo sõjalaagri saadeti.
Punaarmees teenimise ajal mulle relva ei antud ja mina sellega Saksa sõjaväe vastu ega ka Soome sõjaväe vastu ei ole võidelnud. Mina hävituspataljonis teeninud ei ole. Mina kommunistlikkudesse organisatsioonidesse ei kuulu. Kommunistliku korda ei poolda. Poliitikaga ei tegelenud".
Järgmine dokument on saksa keeles ja allakirjutatud E. Viksi poolt (3 jaanuar 1942):
"Käesolevaga kinnitame, et oleme 2. jaanuaril 1942 Soomest saabunuid sõjavange vastuvõtnud ja paigutanud Keskvanglasse, sealhulgas juudid ja kommunist:
Ja viimane, kõige lakoonilisem dokument selles juurdlus kaustikus saksa keelest tõlgituna:
"Vastuseks Teie kirjale 10.01.42 Nr 71/42 teatan, et vahialune Levi, Boris Isaki poeg on 14.01.42 eksekuteeritud. E. Viks".
Kahjuks me ei tea kas Miriam väikse Isakiga evakueerusid Venemaale ja surid seal. Tõenäolisem on, et nad jäid Eestisse ja hukkusid koos teiste Eesti juutidega. Igatahes nende nimed on Eestis hukkunute juutide nimekirjas. Nagu enamuse Tallinna juudi soost naiste ja laste puhul, kes jäid Tallinna, täpne mahalaskmise koht ja aeg on veel siiamaani teadmata.
Frume (Dusja) Katsev (Katsin) (Tartu, 1913 - Tallinn, 1998)
Frume (teda kutsuti ka Dusjaks) sündis Tartus 14.12.1913. Töötas Lerenmanni galanteriipoes müüjana. 1936. a. abiellus valga'lase Leib Katseviga. 1939. aastal sündis esimene poeg - Joosep.
1941. aastal perekond väikse lapsega oli sunnitud evakueeruma Venemaale. Seal Tšeljabinskis 1944. aastal sündis teine poeg - Boris. 1945. a. nad tulid tagasi Tallinna. Dusja töötas pensioni minekuni "Estgalanterii" laos.
Leib, Boris, Dusja ja Joosep Katsev
Leib töötas tekstiili vabrikus "Punane Koit". Huvitav on siin märkida, et "Punane Koit" oli Eesti ajal "Rauaniit", mille omanikuks oli Efraim Lerenmann, kelle poes töötas Dusja enne sõda...
Võrreldes teiste õdedega, oli nende kodu uhkem ja rikkam, Dusja hoolitses väga, et ta oleks ilus ja puhas. Nagu kõik õed oli Dusja küllaltki musikaalne, armastas väga kuulata itaalia lauljaid.
Leib suri 1982. aastal. Noorem poeg Boris oli haige ja suri juba 13 aastasena.
Vanem poeg Joosep oli jalgpallur, hiljem treener. Oli jalgpallikooli asutamise algataja ja selle kooli direktor. Alates 1991. a. kuulub Eesti Jalgpalliliidu juhatusse.
Ester Patursky (Katsin) (Tartu, 1916 - Ašdod, Iisrael, 2002)
Noorim õde Ester Katsin sündis 23.2.1916. Õppis Tartu juudi koolis, võttis osa noorte sionistide organisatsiooni tegevuses. Õppis muusikat, mängis klaverit. Armastus muusika vastu jäi tal elu lõpuni. Kodus oli Bechsteini klaver, palju klassikalisi heliplaate. Ester abiellus Leo Tatarkeriga, kuid see abielu ei kestnud kaua. 1946. aastal, pärast sõda, abiellus ta Harri Paturskiga Viljandist. 1947. aastal sündis poeg Žanno, kes oli samuti suur muusika sõber ja 1967. aastal lõpetas Tallinna muusikakooli viiuliklassi. 1951. aastal sündis teine poeg - Benami. Ester oli kodus lastega, hiljem läks tööle sekretärina 32. keskkooli. Andis ka muusika tunde. Hiljem töötas rajooni Täitevkomitees, kus tegeles kooli õpikutega.
Ester ja Harri Patursky (1946).
Abikaasa Harri töötas eluaeg juurdelõikajana, nagu tema isagi. Palju aastaid individuaalõmbluse vabrikus "Lembitu", hiljem ka mujal. Harri suri Tallinnas 1984. aastal. 1991. a. Ester koos vanema poja Žanno ja tema perekonnaga sõitsid elama Iisraeli. Noorem poeg Benami perekonnaga jäi Eestisse. Praegu elab Riias ja töötab suurtel veoautodel, mis sõidavad Riia ja Tallinna vahel.
Ester suri Ašdodi linnas, Iisraelis 2002. aastal. Ašdodis elab ka vanema poja Žanno perekond.
Ester Katsin (keskel) Tartu juudi teatris (~1938).